EE

Ma olen nüüd Eestis. Tallinas. Päike särab korteri kollastelt seintelt vastu ja on mõnus, kodune. Aga ma pole sugugi kindel, et blogiga jätkata tasub, sest nüüdsest alates hõivavad mu päevi tööotsingud. Ja pealegi, mis siin Eestis ikka nii põrutavat juhtuda saab, kui frivoolitarid on kas Budapestis või Tartus. Mõtleme veel.

Balatonfüred

Jaanuri viimased päevad mööduvad kõik Balatonifüredis. Tõlkelaagris. Istume arvutite taga ja sõnaraamatute otsas ning vahel. Tuhnime, loeme, uurime-puurime ning kirjutame. Küll saab tõlgitud ka. Luusisime järve ääres, oli teine puha jääs ja linde täis. Halligi ei näinud, sest kõik oli hall. Ainult Tihanyi klooster paistis kaugelt-kaugelt läbi udu. Nüüd sajab lõpuks ometi lund. Maapinnale ainult ei jõua.

Ja järgmine nädal on viimane..

Uuel aastal uue hooga

Uus aasta käes ja mina pole terve kuu sõnagi lausunud. Detsembri algus möödus oma tavapärases rütmis. Kuulasime MÜPAs kahte mõnusat muusikalist kooslust, tšehhide Tara Fukit ja soomlaste Svängi ja leidsime vist endale uued lemmikud. Täpsemalt on neist kirjutanud Kirsi.

Maha sai peetud korralik prantslaste sünnipäevapidu, mis päädis läbi linna koju jalutamisega ning kummaliste avaldustega. Pidu oli igati korralik, šampus maitsev ja Lujza on endiselt kõige armsam tüdruk maailmas. Teise peo käigus loputas Kirss rakiga mu läätsi. Päris korralik töö oli

Kool sai kiiresti läbi ja endast midagi tarka kaasa ei andnud. Õpikuid oskan ma ise ka lugeda.

Aga siis saabus jõuluaeg ja koos sellega Ott, jõulud ja linnatuurid. Kolasime mööda Budapesti ringi, käisime Szoborparkis, tatsasime Gellértil, linnuses, maitsesime Nepaali rahvuskööki ja kuulasime Zsolti kontserti. Oli hea ja ilus. Kvaliteetaeg. Jõululaud aga meelitas meid musta leiva, ehtsate verivorstide, kotlettide, suitsusingi ja kalkunifileega. Tehke järele Ja mul on nii hea meel, et kõik olid kohal, kes olema pidid!

Muidugi rumala peaga sai pärnakatele nalja tehtud, et tulgu nad ka külla aastavahetuseks. Raisk, tulidki. See tähendas ainult pidu ja pillerkaart, mille tulemusena on mu tervis puhta kadunud, palavik sunnib teki alla ja kaks sündsat veinipokaali murravad maha.

Põhimõtteliselt on mul öelda veel seda, et aitäh kõigile, kes eelmisel aastal olemas olid, juurde tulid ja endiselt olemas on. Ilma teieta oleks kõik teisiti. Ja teisiti ju ei saa, sest nii on õige. Musidkallidpaid!

Nüüd peaks hakkama lennukipileteid kodumaale otsima, peaks tõlkima nii et silme eest must, peaks pakkima, peaks leidma töö ja tegelikult peaks vist Goldrexi-laksu tegema ning magama kebima.

Jõulupaanika

Vörösmarty väljak on täis turiste ja terve Ungari on sinna üles seadnud oma telklaagrid. Toimub iga-aastane jõululaat. Sammugi üheski suunas astuda ei saa, sest ees töllerdavad kas vanamammid, lapsed, turistid, amelevad paarikesed või hõõgveini ahmivad inimesed. Selgus, et ungarlastele meeldib süles tassida nii lapsi kui koeri. Ja tegelikult võiks nad kõik ennast põlema panna koos selle koleda jõulukuusega, mis platsile püsti on aetud.

Tegelikult see onu, kes all poes töötab ja kellele eile naeratusega rõõmu tegin, ei pea ennast põlema panema. Kui ta mu taldriku tagasi annab. Viisin talle pannkooke Viki ema meisterdatud virsikumoosiga.

Tahan!

Szeretném, ha egy cica ülne az ölemben, és dorombolna, mikor simogatom. És szeretném a saját ezüstömmel ebédelni, és gyertyákat szeretnék. És szeretném, ha tavasz lenne, szeretném kifésülni a hajam egy tükör előtt, szeretnék egy cicát, és szeretnék egypár új ruhát. – Hemingway “Elbeszelésék” 1970/77.

Ja pelmeenid on nii head ja kodune hõõgvein on ka nii hea ja sõbrad on veel paremad

Hirm nahas

Käisin jälle kinos. Igal pool on soojem kui kodus. Filmide valikule tähelepanu ei pööranud, vaid valisin kellaaja järgi välja kaks filmi. Veetsin kinos kokku viis tundi ja ei kahetse mitte sekunditki.

Esimesena näidati mehhiko-hispaania filmi El Orfanato. Lugesin PestiÕhtust takkajärgi, et sisuliselt räägib film naisest, kes on lastekodus üles kasvanud ja läheb sinna tagasi, et avada lastekodu uuesti. Noh, põhimõtteliselt on see ju kõik õige. Aga ei ole vaja ette kujutada tilu-lilu ja päikest täis päevi. Film jutustab loo Laurast (Belén Rueda), kes tahab avada lastekodu erivajadustega lastele. Tema enda poeg on lapsendatud ja HIV-positiivne. Poisil on nähtamatud sõbrad, kellest lõpuks saavadki filmi peaosalised. Simon läheb kaduma ning Laura otsib teda kõikjalt. Nähtamatud sõbrad hakkavad majas kurja tegema, Laura usub neisse ja leiab lõpuks oma poja. Eikunagimaalt koos oma endiste lastekodukaaslastega mängimas. Eikunagimaale ta lõpuks lastekodu pidama jääbki. Ei, see ei ole muinasjutt, vaid põnevik, muinasjutt, õudusfilm ja kõik muu üheskoos. Aga hoiab kuni viimase hetkeni närvid pingul. Minagi hüppasin toolilt korra õhku ning kaks ööd olen magama minnes tule põlema jätnud. Sellel filmil on tohutu mõju. Lugesin Exitist kellegi kriitiku arvamust, mille siinkohal ära toon.

Mark McMenemy kirjutab: Abban a szerencsés helyzetben ültem neki megnézni az Árvházat, hogy semmit sem tudtam róla. De tényleg semmit. Még azt sem, hogy thriller vagy vígjáték. Az mondjuk hamar kiderűlt, hogy nem az utóbbi. így a filmnek volt lehetősége szép lassan, de annál biztosabban fölcsévélni az idegrendszeremet. És tette ezt kíváló érzékkel, apránként csepetetve az infót ls sunyin növelve a feszültséget. Végül pedig olyan paracsavart zúzva az arcomba, hogy még jó néhány óra/nap múlva is beleborzongtam. Rég rettegtem ilyen jót. (Exit 27.11-03.12)

Teiseks vaatasin John Maybury filmi The Edge of Love, peaosas Keira Knightley ja Sienna Miller ja Matthew Rhys. Ilus lugu armastusest, selle piiride proovilepanekust, kestvusest ja truudusest. Lugu kahest iseseisvast naisest, kes ei saa ilma oma luuletajata. Oli ilusaid puhtaid stseene, romantilisi ja tõelisi, kuid lugu nagu iga teinegi. Samas väikseks vahelduseks hollivuudi tiinekafilmidele

Elamused.

KÕRINI!!!! Päris ausalt kohe. Ma ei taha midagi öelda Viki kohta halvasti, aga praktilist mõtlemist tal küll kohati pole. Kuidas kurat ta üldse selle peale tuli, et oktoobri lõpus gaasikonvektorid välja visata ja lasta uued paigaldada?? Ise on ehe ungarlane ja peaks ju teadma, et gaasiküte on ainuke küte, mida nad armastavad siin kanavaraste maal. Jah, oktoober on ju soe veel küll ja eks teinekord ole ka novembris soe paar päeva, aga sellega ei saa arvestada. Põhimõtteliselt on nii, et kui veab (ja ma ei usu, et veab), siis äkki jõuluks saab kütte. Viki arvestuste kohaselt küll varem, aga korrutame tavalise aja ungarlaste ajaga. Seni aga ajan läbi 16 kraadise tselsiuse, õliradika, kahe teki, fliisi, salli, kampsuni ja liitrite kaupa tee ja kuumade vannidega. Pluss ma usun, et kõrtsipidajad on ülimalt õnnelikud kütte puudumise üle.

Kuna kodus olla ei kannata, siis olen lisaks kohvikus istumistele otsustanud Bp muuseumid otsast lõpuni läbi käia. Suuremad vähemalt. Alustuseks võtsin ette Tarbekunsti Muuseumi, kodule kõige lähemal ja siiani avastamata. See on see muuseum, mis näeb väga uhke välja (nagu nad kõik), aga eriliselt ilus on väidetavalt selle katus. Tänavalt vaadatuna ongi kaunis. Arhitektilt olla päritud, et mille pagana jaoks oli vaja tal see katus nii ära kaunistada, kui seda keegi ei näe. Üllatunud arhitekt aga olla seepeale väitnud, et kuidas ei näe, linnud näevad ju! No vot. Las nad siis naudivad. Muuseum ise sai valmis 1896. aastal, kui ungarlased tähistasid oma 1000. maahõivamise aastapäeva.
Võlusin omale kombineeritud pileti ning sain ligipääsu kõigidele näitustele. Uudistasin aadliperekonna Eszterházy väärisasju ja aina imestasin, et kuidas nad küll jaksasid oma mõõke ja kilpe tõsta, kui need on puha kalliskive täis topitud. Või kuidas nad jaksasid oma mantli selga panna, kui see puha hõbe- ja kuldniitidega tikitud oli? Ei mahu mulle pähe, aga ju see on väikese rahva asi, et nii võimsad perekonnad jäävad paratamatult mõistetamatuks. Paneb ainult ahhetama.

Piilusin sisse türgi vaipade näitusele, aga ei suutnud tabada nende vaipade ilu. Pigem köitsid mind ruumitäiteks paigutatud veimevakad. Erialane huvi Püsinäituselt leidsin näiteks Nagyszebenist pärit veimevaka, aastaks vist 1700 midagi. Aga imeilus.

Püsinäituselt jäi silma nii mõnigi ehe, kann, mööblitükk, seinavaip. Aga kohalike rõivadisainerite tööd ma küll hinnata ei oska. Kartulikotti oskab igaüks teha. Ainsaks erandiks oli punasest atlassist õmmeldud kleit, mille pihikuosa oli tikitud ungari rahvariietelt tuntud lillemotiividega. Klass.

Kaks korda on jalad või tramm kandnud mind kinno. Művészis peeti Brasiilia filmipäevi ning vaatasin O Casamento de Louise. Ehk siis lugu sellest, kuidas Louise ja Luzia leiavad juhuslikult omale ideaalse kaaslase ja kogu sellega kaasnev virrvarr. Virrvarr on aga täpselt see sõna, mida kasutama peab. Sest mingit loogikat selles polnud. Ma küll peaaegu ei tunne ühtegi brasiillast (aga ainult peaaegu, N. ja A. ja D. ja P. ei lähe arvesse), aga umbes täpselt sellise segapudruna kujutaksingi ette brasiilia argipäeva. Kisa, lärm, muusika, tantsimine, pidev küpsetamine ja keetmine, lapsed ja armukadedus. Eiei, ei tasunud vaatamist.

Täna algas Corvini kinos seanss 12.45. Polnud aimugi, mis filmiga on tegu. Vilksamisi nähtud plakatil istusid vastakuti kaks väikest poissi, üks neist triibulises pidžaamas. Ameerika film. Aga ei olnud ameerika film. Söögu mind või susi, aga alguskaadrid on filmitud sellel väikesel armsal väljakul, kus asub Bp parim plaadipood ning tabagu mind välk, kui järgmises kaadris ei jookse neli väikest poissi Festetics palóta ees ning mööda Bródy tänavat. Veendusin, jooksevad küll. Film ongi üles võetud Ungaris ja Bp linnaosades. Ainult et väidetavalt peaksid nad olema Berliinis ja Saksamaal. Filmi peategelaseks on 8-aastane Bruno, kelle Hitleri-väelasest isa saadetakse koondamislaagrisse juute hävitama. Lapsed on süütud, kuid õigepea leiab ka õde Gretel endas Hitleri-usu. Kõik aga muutub, kui Bruno hakkab omale tegevust otsima ning satub juhuslikult laagri traataia äärde. Kujuneb välja sõprus Bruno ja juudipoisi Shmueli vahel. Vaba poiss hakkab märkama asju ja suudab oma ema mõtlema panna. Naine taipab, millega ta ennast sidunud on ning nõuab pere lahkumist. Isa jääb. Bruno läheb Shmueliga hüvasti jätma. Aga, enne seda on otsustanud poisid üles leida juudipoisi isa. Marktwainilik riietevahetus ning hetkega on Bruno teispool aeda. Poisid hakkavad mööda laagrit ringi käima. Barakist poisi isa ei leita. Järsku aetakse terve barakk välja, lapsed hoiavad üksteisel käest kinni ja lähevad. Vastu oma saatusele. Sõbrad terveks eluks.

See film vapustas päris kõvasti. Vanapaar, kes saalis istus, läks pisarsilmil. Tädi veel ütles, et see film on ilusam kui ükski teine, mida ta näinud on. Mul ei ole sõnu.

Gödöllő

Gödöllő on pisike linnake Budapestist umbes 30 km kaugusel. Tuntakse seda kuningalossi järgi. Ungaris pole see muidugi midagi erilist, iga väike küla uhkustab kellegi residentsi, suvila või paleega. Aga Gödöllő ehitati Grassalkovichide perekonnale, kuhu abiellus vähemalt kolm Eszterházyt ja mis hääbus ajalukku. Edasi sai lossist Franz Joosepi ja tema proua Elizabethi suveresidents, mis olevat olnud üks Sissi lemmikuid. Lossi ühte tiiba on tänaseks tehtud muuseum, kus saab uudistada nii Grassalkovichide kui ka Sissi ja Franz Joosepi perekonnaajalugu, heita pilke nende salongidesse, garderoobidesse, osaleda kroonimisel, ristimisel ning juua koos nendega teed. Originaalmööblist on vähe säilinud, erinevad asutused on mööbli erinevatel aegadel laiali tassinud, kuid paar tooli ja kappi on muuseum tagasi saanud. Eriti võimsalt mõjub ootamatult nähtavale ilmuv kirik, kuhu saab kooripealselt piiluda. Kirik on ehitatud lossi külge, ning tundub, et kuidagi pidi kooripealselt alla saali saama, sest uks nagu seinas oleks, treppi aga ei kusagil. Lisaks sellele on lossi taga võimas park, hetkel tõelist sügiselõhna ja vahtralehti täis. Pargi suurus on tõesti meeletu, nii et mõistan, miks omal ajal mõisapreilid pargis ratsutasid.

Seekordseks lisanäituseks oli pisikeses saalis Herendi portselan ja disain. Ehk siis nime all Elegants ja kunst näidati Héjja Jánosi moekollektsiooni, inspireeritud kuulsast Herendi portselanist. Héjja on mees, kes omab Terézi ringskvääril pruutkleitide salongi ja teeb naisi õnnelikuks. Ning kes teab, mis on elegants. Sest need mõned üksikud kleidid ja kostüümid, mida nautida lasti, olid tõesti nautimist väärt. Šikid, lihtsad, ent ometi rabavad. Ühesõnaga, mina olen paadunud austaja. Portselanriiete pilte näeb siit, kuid nendest riietest polnud näitusel küll ükski esindatud.

Hommik lõhnab nagu elu..

Olen täiesti veendunud, et ma veedan liiga palju aega ühistranspordis. Tiireldes pealinna ja kodu vahel. Või siis edaspidi kodu ja kodu vahel? Bussijuhtidega võiks ju põhimõtteliselt lausa sina-tutvust arendada, aga milleks?

Kui juba Rakveres, tuleb ikka teatrist ka läbi käia. Käisin. Jõin mandariiniteed ja vaatasin, mis toimub päeva lõpus. Tugevalt sotsiaalpoliitiline etendus, mida peaksid kohustuslikus korras vaatama kõik ministrid, parlamendisaadikud, linnapead, KOV juhid. Kõik need sõnasepad, kes väärtustavad enda arvates Eestit. Ja kes tegelikult seda ei tee. Jutustatakse Eesti lugu, külade lugu. Pole postkontorit, pole kooli, pole poodi, pole teid, pole inimesi. Pole probleemi. Etenduses teeb kaasa viis suurepärast näitlejat. Üks parem kui teine. Ma ei jaksa imestada Suumani rolli üle, kes kohati veidi seniilsena, ent siiski teinekord täistõdesid lausudes pani nii mõnigi kord saali muigama, kuid ka kurvalt pead vangutama. Nii ju ongi, tegelikult. Kõigile tuttavad lood. Arvamusi on mitmesuguseid, kuid tõesti, uskumatult hea näitetükk. Mul on hea meel, et Rakvere teatris julgetakse teistele ja ka iseendile varba peale astuda.

Paneb kohe ohkama. Homme tuleb lennuki peale minna ja Budapesti lennata. Mitte et ma ei tahaks, aga siin on kohe üle pika aja hea olla. Kõndisin esmaspäeval keset tühja Viru tänavat, kõrvus helisesid õnnesepad ning päike piilus üle katuste. Tundsin, et lõpuks ometi võin ma Tallinnaga sõbraks saada, lõpuks ometi võib meil tore olla. Ootan juba.

John vedas mu Patareisse, lohistas mööda konge ja koridore ning tekitas oma juttudega kõhedust. Simar jõi veini ja meenutas lapsepõlve. Meenutasin minagi. Mõtleks, kaks aastat ei ole õnnestunud kohtuda, mis siis, et peaaegu naabripoiss ja vanim sõber maailmas. Ei vea lihtsalt. Kata rüüpas hüva kohvijooki ja juttu jätkus ka trollis. Ja ma tahtsin jälle tramm öelda!

Ja lõppkokkuvõttes on kõik hea, olgu kõigi uudishimu nüüd rahuldatud.

Sügismõtted

Küünlavalgus, suurlinna tuled, vein, muusika. Päikesesoe korter. Olen Tallinnas. Kodus perel külas olles oleks pilt ilmselt järgmine: hämarus, tähed, puulehed, aurav teetass. Ühe käega trükiks teksti, teisega üritaks päästa oma püksisäärt väikese koerapätaka käest. Kes on muidu päris tore nässakas, kui tal ainult nii teravad hambad poleks.

Aga kodus on hea olla. Mõnikord piilub pilve tagant päike, seejärel tuleb kohe vihmasabin. Taevas on lumepilved. On sügis. Värvid on rõõmsad. Õues. Hedda korteris. Kollane. Ja kui päike veel sisse paistab, uskumatu. Kuldkollane. Iga päev algaks naeratusega. Ja siin on sõbrad, perekond, sugulased. Siin on hea.

Ma sain just aru, mis ma ütlesin..

Kui ma Liköörist teele asusin, paistis kõik hästi minevat. Kirsi maja tore uksehoidja viis mind lennujaama. Check-in leti taga istus kole poiss, kes hullumoodi üritas flirtida, aga lõpuks andis telefoninumbri asemel tšeki 11tuhandele forintile, et olgu ma kena ja maksku kinni. Ülekaaluline pagas. Ma oleks eelistanud telefoninumbrit, oleks kergemini ära saanud visata. Prahas sunniti meid pool tundi kauem ootama. Kohale jõudsime nii Prahasse kui Tallinnasse varem. Kristiinaga tegime lennujaamas kiire kohtingu, juhuslikult. Budapesti armastajad, ma ütlen.

Muide, tuletan meelde Budapestist Eestisse reisivatele äri- ja muudele meestele, et roppe nalju ei tasu kõva häälega rääkida, sest alati võib keegi aru saada. Ja siin ma nüüd siis olen, jälle Tallinnas. Kõrval juustusnäkid, šokolaadinööbid ja see veiniklaas.

Keiu, mu lemmikjuristi ema, kes tunneb su endist töökaaslast saatkonnast, saadab tervisi