Eksole, juba pikemat elasin Tallinnas, ja ikka mitmes kohas. Kõikse suurem samm oligi vast Tartusse kolimine, ja nüüd olen sealgi juba mitmes kohas elanud. Ei leia ma ka asu kuskil.
Siis sai ÕMi leitud kaks vabatahtlikku ungarlast, kes eesti noortega tegeleda viitsisid, ning otseloomulikult olid noored ise ka üliägedad. Osad neist lubasid jaanuaris ungari rahvatantsuga teistele esineda, ja sugugi mitte malevaüritusel.
Ühtaegu käisin igasugustel noorsootööalastel koolitustel Eestis ja Inglismaal ja Portugalis. Ungarisse tõin ägeda näituse ja veetsin toredat kaks nädalat tuttavais kohtades tuttavate inimestega. Terve juunikuu elasin Portugali külakeses ja olin õnnelik päikese all. Kõige müstilisema jaaniöö elamuse tiitli võidab samuti Portugal.
Sai käidud loendamatutel sünnipäevadel, saadetud hulk kaarte, kallistatud kümneid ja kümneid inimesi, loetud üle veerandsaja raamatu, tööd sai tehtud üle 661 tunni, avastasin enda jaoks uut muusikat, uusi inimesi, uusi kultuure ja elamusi. Vastu sain rohkelt naeratusi, häid sõnu ja soove, südamlikkust, ehedust Kõike seda sai tehtud koos armsate sõpradega, armsate sõprade toel või armsate sõprade jaoks. Nii et suur aitäh kõigile kõige toreda eest, teid on tõeliselt palju

Kuidagi on nii kujunenud, et linnakaarti enam ei vaja, kuid teinekord oleks vaja kaarti vanade tuttavate kohtade, inimeste ja mõtete juurde. Väljakutsed on esitatud, nüüd tuleb need ainult vastu võtta, aga siinkohal tuleb natuke iseendaga nõu pidada. Sest elada jälle Pestis, miks ka mitte?

Ja otseloomulikult on meil kõige ägedam Disaininädala näitus ka! Edaspidi tasuks ehk korraldajatel mõelda välismaalastest külaliste peale, eriti kui tegu on rahvusvahelise nädala ja disaini ning kohtumistega.

Doonausse ujuma ei kippunud ja mudaonne ei ehitanud.

Koju lähen ma igatahes mõne veini, teki, noa ja moosi võrra rikkamana. Mälu- ja pärispiltide võrra olen ka õnnelikum ning rõõmustan endiselt kõikide heade inimeste olemasolu üle. Uhkustama küll ei kipu, aga mul on siiski niii ägedad sõbrad!

Küll aga tõstab tuju eesterendav Ungari tripp, avame näituse 8. oktoobril Desidea stuudios, ja ma tean, et kõik on seal, kes mind vähegi näha tahavad, eksole?

Ja kohe, kui Tartus värviliseks läheb ja ma kesklinna jõuan, siis tõuseb siin ka tuju aina kõrgemale. Kuidagi imelik ja võõras on tagasi olla. Selline tunne on, nagu elaks mingis väikeses linnas, kus on eramajad ja paar korterelamut nende seas. Muidugi, väikelinnas ei oleks Esta minuga trepikoda jaganud ja pr Rõigas maja jaganud (siinkohal tervitused eesti fillidele). Võib-olla on asi selles, et peale Pesti oli juba Tallinn pisike ja nüüd on Tartu veel pisem? Saame näha.

Igatahes ootab Hedda kunstiteos kaunist raami, augud ja naelad on olemas.

Ja kui keegi tahab kätt harjutada, siis võtke osa lühifilmi võistlusest, millest saab täpsemalt lugeda noORe kodukalt. Sest Portugali ikka tahaks ju?

Täna hommikul jättis Bezerra meiega fantastiliselt hüvasti. Kell 6 hommikul ärkas mäe tagant päike oma kullakarva voodist. Taevas oli veel natuke kuud. Pilved-tähed olid juba magama läinud. Aga mäest alla Porto de Mósi poole sõites näitas Bezerra, mida ta oskab, et endasse armuma panna. Meie maja oli mäe peal, alla orgu jäi veel palju külasid ning tee viis üha alla. Oranž sädeles vastu hõbedase udu pealt, mis oli orus asuvad külad ära peitnud. Neid nagu polekski olemas. Oli ainult hõbedane vatt. Meri oskab teinekord sarnast trikki teha, petab su ära. Me vaatasime ja imestasime ja sõitsime samal ajal ühe allapoole, otse pilvede sisse. Ma tahaksin sellist hommikut veel näha.

Nüüd ootan Lissaboni lennujaamas oma lendu, loodan, et jõuan kenasti Amsterdami, siis Helsinkisse ja lõpuks Tallinnasse. Et siis paar päeva kodus olla ja võtta vastu oma viies suvi malevas rühmajuhina

Aitäh, Portugal!

São João pidustusi peetaks Portos, kus nagu Lissaboniski, toimuvad peod üle linna ja tänavatel, kohale tuleb tuhandeid inimesi ning üksteist togitakse plastikhaamritega. Ainult keegi ei tea, miks.

Mulle meeldib Portugal.

Kuna esimene hommik oli udune, tuuline ja jahe, võtsime suuna randa, pakkisime oma tekid lahti ja tundsime ennast üsnagi mõnusalt. Hosteli otsingud lõppesid poole päeva pealt edukalt, võtsime oma pagasile toa, kus ma oleks vägagi nõus elama. Jalutasime muulile, kus soolane vesi pritsis silma ja kõrva, tuul sasis juukseid ja jahutas, päev oli palavaks kiskunud. Et aga oleks veelgi raskem olla, otsustasime mäkke kõndida, mitte sõita. Hullumeelne ettevõtmine, kuid vaated selle-eest linnale jalustrabavad. Pildid on albumis üleval. Kirikust visati meid välja ja uksed keerati ka lukku, et ikka kindel olla, et me tagasi ei läheks Kõht oli vahepeal tühjaks läinud, kuid õnneks on Nazaré turistide linn ja seega sõbralikke tädisid täis, kes pakuvad vaheldumisi öömaja ja süüa. Mulle aga meeldis tädide riietus. Vanemad naised kannavad Portugalis musti rõivaid, kuid Nazarés kannavad kalurite naised pearätte ning seitset värvilist flanellseelikut ülestikku ning selja taga on neil suur lips. Oline selle ära unustanud ning ei saanud esialgu üldse aru, miks tädid palaval päeval nii paksult ja kummaliselt riides on. Pidasin seda nö turistlikuks rahvariideks, kuid tuleb välja, et nii ongi.

Riietust ja randa näeb siin:

Kuna hostelis ööbis ainult meie pagas, siis otsisime omale rannas mõnusa pesa teistest eemal. Päris kalju alla ei läinud, pidavat varisema teinekord. Väga külm ei olnud, esimest korda elus magasin terve öö üleni teki all. Hommikul hakkas päike paitama, siis kostusid kohisevad lained ja varsti oli liiga palav, et teksadega ringi käia. Ehk siis lõpuks veetsin 8 tundi päikese käes, vahepeal kastsime ennast lainetesse ja hea on, et kaldale sai, vool on seal väga tugev ning tasub ettevaatlik olla. Põhimõtteliselt fantastilisemat päeva on raske ette kujutada. Ma tahan tagasi!

Aga Nazaré minu kaamera läbi:

Igatahes Lissabon. Alustasime oma seiklust Batalhast, kuna meil oli bussi väljumiseni tunnike aega. Võtsime suunaks Mosteiro da Batalha

Dominiiklaste klooster ehitati 1386-u 1517 ning on hilis-gooti stiilis manuelismi sugemetega. 1810 hävitasid Napoleoni väed kloostri ning hiljem asus seda taastama Ferdinand II. Taastamine kestis 20. sajandi alguseni. Alates 1983. aastast on klooster UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Tõesti, see klooster on hämmastavalt ilus. Väljast uhke ja ehitud, seest lihtne, ülimalt kõrgete võlvidega ning rabav. Oleks ma ristitud, käiksin ma just sellistes kirikutes, mis tekitavad sipelgatunde. Tunde, et on võimsamaid asju/olendeid. Ma lihtsalt seisin keset kirikut ja vaatasin korda mööda igasse külge ja niimoodi mitu korda järjest. Ning ikka tahaks tagasi.

Lissaboni jõudes olime näljast nõrkemas ja otsustasime suunduda lähimasse parki piknikule. Lähimast pargist oli asi kaugel ja tegelikult oli seal üldse muuseum. Aga natuke troopilisi ja ronimiskõlbulikke puid ja mõned pardid ajasid asja ära. Veetsime mõnusad tunnid seal ja hiljem jalgpalli vaadates. Ma tean, ise ka ei usu.

Uus päev, uued plaanid. Veetsime natuke jaheda hommikupooliku Belémis, külastasime koogimaja, mida kõik tungivalt soovitasid. Kuna mul sai passimisest ühel hetkel kõrini, hakkasin üksinda astuma ja jõudsin sadamasse. Üle jõe paistis suur punane San Fransisco sild, mis tegelikult on hoopis 25. aprilli sild. Tavaliselt on sild punane, seekord ei olnud, ilm oli sombune. Keset suurt väljakut oli Maadeavastuste monument, kuhu ma küll sisse ei läinud, aga maadeavastajad ja prints Henrique nägid päris toredad välja. Aga eemalt säras Torre de Belém, mis ehitati 1515. aastal Lissaboni sissepääsu kaitseks. Kuskilt on meelde jäänud, et torn ehitati keset jõge asuvale saarele, kuid saarest on saanud osa linnast.

Sealt edasi kerge jalutuskäik Mosteiro dos Jerónimosse, mis on sama muljetavaldav, kui Batalhas. Tunduvalt suurem, kuid samuti aukartustäratav ning hämmastavalt kaunis. Kloostri Santa Maria kirikusse on maetud Vasco da Gama ja poeet Luís de Camões. Üldiselt ei kiida ma heaks kirikus pildistamist ja mind ärritavad inimesed, kes kasutavad välku, kui see on keelatud, isegi kui pildistamine ei ole, kuid seekord pidin isegi erandi tegema (v.a välgule). Nii see klooster kui ka Torre de Belém kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimekirja ja täiesti õigustatult.

Võtsime ette jalutuskäigu Lissaboni vanemas osas ja üritasime jõuda Bairro Altosse. Kuna aga põnevaid tänavaid, nurgataguseid ja vaateplatvorme oli nii palju, jäi me tutvus lühikeseks.

See-eest laupäeva öö ei jäänud lühikeseks. Kui me koju jõudsime, oli päike juba ärganud. Samal nädalavahetusel peeti Lissabonis San Antonio pidustusi. Kuna Rick ajas meid tingimata kodust välja ja väitis, et me peame sellel osalema ja ärgu me üldse enne kella kuut koju tulgu, andsime alla ja tugevamad meist läksidki. Pidu algas juba metroos – paksult lõbusaid ja tähistavaid inimesi täis. Sõitsime linna, astusime tänavale ja jäime kõik suu ammuli vahtima. Eestis ei kujuta ma nagunii sellist rahvamassi kuskil koos ette, ehk ainult laulu- ja tantsupeol. Aga et ka teised hämmastunud olid, oli märk omaette. Kuhu liikuda? Lihtne, läksime sinnapoole, kus oli kõige rohkem inimesi. Neil oli õigus. Me veetsime mitu tundi kõndides ühest kohast teise, kohates rõõmsaid, õnnelike ja säravaid inimesi, pärani valla ustega baare, poode, kõrtse, tänavatel sardiiniküpsetajaid. Rick väitis, et parim pidu on Alfamas ja ma üldse ei kahtle selles. Seal me ei kõndinud, vaid tantsisime. Lõpetasime oma tantsud Largo da Sé ees, kuid juhuse tahtel sattusime kokku noormehega, kes oli otsustanud mu diivaniotsingut kooli tõttu ignoreerida ja kes on Eestis käinud ning kes lõppkokkuvõttes tegi meile oli Lissaboni tuuri ja näitas meile võrratut vaadet linnale.

San Antonio pidustused said alguse 1891 ning praeguseks on sellest kujunenud eri piirkondade vaheline võistlus. Esinevad tantsijad, lauljad, klounid ja muud tegelased, kes võistlevad parima piirkonna tiitli nimel. Umbes nagu karneval Brasiilias – lõbus, kaootiline ja värviline. Juba päeval linnas jalutades ehiti tänavaid, maju, pandi püsti lavasid jne. Õhus oli ootus. Ma tõesti arvan, et see on parim võimalus tunda Lissaboni.

Muid muljeid: Portugalis süüakse krõpse kartuli pähe ja ei maksa imestada, kui õhtusöök koosneb krõpsudest ja salatist. Kui sulle veel eesel varba peale astunud ei ole, siis Bezerras on võimalik seda proovida. Soovitatavalt ilma luumurdudeta.

Meie pisike majake asub Bezerras ning on tüüpiline Portugali koolimaja (vähemalt nii meile öeldi). Hoone oli kokku kukkumas ja lagunenud, kui Vertigem selle üle võttis, korda tegi ja siia oma vabatahtlikud elama pani. Nagu kaardiltki näha, asume Parque Natural das Serras de Aire e Candeeirose rahvuspargi territooriumil. Siin ehitamiseks on kehtestatud eritingimused.

Maja on meil puhas öko. Sooja vett teevad katusel päikesepaneelid. Kui päikest ei ole, teeb sooja vett kamin (näiteks talvel ja täna) ning väga harva pidavat kasutatama ka elektrit vee soojendamiseks. Vett on kahte tüüpi. Õues on kogumispaik vihmaveele ja seda kasutatakse näiteks lillede kastmiseks, WC-s ja vannitoas, juua muidugi ei ole soovitatav. Joogivee saab õuest ja seda jagab lahkelt omavalitsus. Kui on põud, siis saab joogiveest üldkasutatatav vesi.

Me oleme täpselt kahe mäe vahel. Õhtud on siin suhteliselt jahedad viimasel ajal, et mitte öelda külmad. Sisemaa mägedes pidavatki olema külmem kui mujal. Kuna meie ilma mõjutab otseselt ookean, siis tasub soojemad riided kaasa võtta, sokid, kampsunid ja kinnised jalatsid, mida nagunii farmis töötades vaja läheb. Samas, tulikuumade päevade jaoks varuge kindlasti päikesekreemi ja soovitavalt tugevama faktoriga kui 6. Vee joomisest ma parem ei räägigi, elementaarne.

Töö farmis ole sugugi tappev, kui selg haige pole ja kukke ei karda (nagu mina). Põhiliselt tuleb hommikuti kutsudele süüa anda, jänksid tahavad ka rohtu ja kitsed tahavad lüpsi. Kord nädalas tuleb kõik puurid/tallid ära puhastada. Ülejäänud aja küürutame kuskil peenarde vahel istutades või rohides. Täna aga näiteks tegime vanapaberist uut paberit, maalisime silte meepurkidele ja taimedele. Küll aga soovitan kaasa võtta riided, millest kahju ei hakka, kui juhtumisi lehmasita sisse siruli lendad. Pole veel juhtunud, aga mälestused eelmisest EÜE-malevasuvest on liiga elavad. Tervitused Marionile! Ja kui kohalikud mudilased külla tulevad, saab nendega koos leiba küpsetada, paberit teha, juustu meisterdada ja eesliga sõita. Ning kes julgeb, läheb nendega ka maa-alusesse koopasse. Minu esimesed mudilased saabuvad järgmisel nädalal.

Majas on internet vabalt saadaval, aga teha pole siin suurt midagi, kui omale lugemisvara kaasa ei võta või kõiki õhtuid arvuti taga ei taha istuda. Mõnel õhtul tekib kaardimänguring, aga kaua sa ikka viitsid.

Praeguse plaani kohaselt veedame oma pika nädalavahetuse kas Lissabonis, kui leiame mõne sõbraliku diivanisurfarite võõrustaja seitsmele või siis hääletame Nazarésse, päikest nautima.