Jõuan Virumaale, koju. Päike paistab. Tallinnas ladistas vihma. Kaks koera on suurest rõõmust segased, jooksevad edasi-tagasi. Pliidi all hubisebtuli. Taevas läheb tumehalliks. Vihmakardin on läbimatu. Kuldnokapuuridel särab läbi pilvede paistev päike. Haaran oma päikesekollase vihmavarju, torkan plätud varba otsa ja jooksen õue. Hoovis voolavad jõed. Kuldnokapuurid on endiselt kuldsed. Kiirustan tänavale. Läbi päikesepaiste ja vihmavalingu piidlen ümbrust. Ta ju kohe tuleb, ma tean küll. Just, kuldkollaselt viljapõllult tärkab vikerkaar. Aeglaselt ja tasakesi ning täielikult. Värvid säravad. Eemalt paistavad põllud, metsatukad, hooned. Kõik õnnelikud. Ja siis ma näen seda. Jah, minu vikerkaarel on sõber. Naeratus huulil muutub naeruks ja hinge poeb kallis tunne. Ma olen kodus.
