Juba enne Jazzkaare algust tegin väikest kuulamistööd ja leidsin mõnusaid helisid. Al Jarreaust paremat ei oskagi tahta ja teised kõditavad meeli siiani. Muidugi, Lajkó Félixi Duot sai puhtast patriotismist kuulatud, ikkagi ehe ja otse Ungarist. Ja oma töö tegi ka kunagi ammu nähtud Delta, mida tahaks nüüd eestikeelsete subtiitritega näha, ja Kirsi suur vaimustus 
Pean tõdema, et esimesed pool tundi kuulasin ma viiulikontsertit lihtsalt suu lahti ja silmad pärani. Olgu see viiul plaadil mis ta on, aga midagi säärast küll ei oodanud. Ma ei hakkagi üldse ise midagi ütlema, kasutan kriitikute sõnu ja väljendeid. No olgu, nii palju ikka ütlen, et ehkki Roby Lakatos on ka väga hea viiuldaja, on ilmselge erinevus mustlasmuusika ja Lajkó vahel. Kriitikud väidavad märkavat viimase muusikas nii Balkani rütme kui ka Ungari kurbust, kuid eriti kurba muljet mulle küll ei jäänud. Aga nüüd siis:
A. Hull ungari viiulirünnak Kumus.
B. Ungari viiulivõluri lummuses.
C. Lajkó ja keerukad narratiivid.
D. Lihtne ja ehe.
E. Pilte pillimeeste tegevusest laval.
Lajkó kodulehel ringi tuustides leidsin, et kohekohe algavad tema ja Brasnyó Antali uue plaadi esitluskontserdid, nii et kes 2. mail parasjagu Budapestis on, võib läbi astuda Zenéakadémiast.
Ja kui juba Ungarist rääkida, siis 6ndal mail on Tartus Laszló Darvasi Prima Vistal, õhtul aga on Kirjanduse Maja suures saalis kontsertetendus koostöös Eesti suurtega: Ehala, Kaljujärv ja Saarsalu. Lisaks tutvustatakse ajakirja Pluralica erinumbrit.
Ja ERSO hooaja lõppkontserdil 22.mail astub üles veel üks viiuldaja, Barnabás Kelemen. Minge kuulama
