Kuu on möödas ja päike paistab. See on ka ainuke muutus, mis toimunud on.
Vahepeal käisin Tartus, vaatasin üle sõbrad-tuttavad ja tõlked. Siis oli Tallinnas Ungari õhtu, mis kukkus suhteliselt läbi. Minu arvates. Liiga palju organiseerimist ja pabistamist ja liiga vähe reklaami. Aga võib-olla olen ma selles osas jällegi liiga nõudlik. Võõras mure tegelikult.
Nüüdseks olen noori puudutavatel teemadel väga haritud, veetsin päevi koolitustel ja sain paraja vapustuse. Kui kõik noorsootöötajad jälgiksid absoluutselt kõiki kehtivaid nõudeid/reegleid/seadusi, siis ei tohiks noorsootöötaja üldse mitte midagi teha. Võimatu. Ma ikka loodan sellele, et mu noored ei ole oma õigustest ja kehtivatest seadustest nii informeeritud. Mis muidugi jälle on halb, sest siis ei kasva neist täisväärtuslikke kodanikke jnejnejne.
Riias käisin ka. Päike paistis. Soe oli. Ja kohutavalt pikk päev oli. Aga orienteerumisega sain täitsa hakkama. Palju tahaks veel avastamist, üle jõe ja teisele poole linna, aga ehk jõuab veel. Ise ei kurda muidugi 
Mm, ja Rakvere teater näitas Hemingway´d. Paras farss oli, aga täitsa hea. Eriti meeldis mulle see, et “Budapest on võrratu”, mida küll hiljem võrreldi Viiniga, mis pidavat parem olema. Julgen tõsiselt vastu vaielda (A) Budapestist pole ükski linn võrratum. Välja arvatud Sibiu
Nüüd peaks teisipäeval uuesti teatrisse minema, aga mulle pole avaldatud saladust, mida seal näidatakse. Põnev-põnev.
