Õunapuu otsas(t)

Aeg on läinud suhteliselt kiiresti ning tänaseks päevaks olen jõudnud Rakveres ära vaadata Top Dogsi ning Meie, mehed. Teie, mehed olete tegelikult täpselt samasugused nagu meie, naised, ainult et millegipärast ei paista see alati välja. Filosofeerima ja arutlema ma ei hakka, kuid ütlen nii palju, et Velvo Väli on uskumatult hull tegelane oma kehastusmisvõimega. Kord nohik-elektrik, kord Gena. Ja iga kord täpselt kümnesse.

Mingil kummalisel põhjusel olen jõudnud Rocca rannas smuutit juua ning kuulata puhkpilliorkestri juubelikontserti, mis oleks olnud palju parem ilma Tallinna Ühisgümnaasiumi segakoorita ja väikeste Revalia poisteta. Palun vabandust, kui keegi ennast puudutatuna tunneb. Veelgi kummalisemal põhjusel on Stroomi rannas hea puu otsas istuda ja jalgu kõlgutada. Tõsi küll, mõnda aega ma enam puu otsas ei turni ja jalgu ei kõlguta, vaid komberdan karkudel ringi, aga see on ju peaaegu sama hea, eks.

Tegelikult ma arvan, et see suvi tuleb ikkagi väga hea..

Lajkó Félix ja muud head Ungarist otse Eestis!

Juba enne Jazzkaare algust tegin väikest kuulamistööd ja leidsin mõnusaid helisid. Al Jarreaust paremat ei oskagi tahta ja teised kõditavad meeli siiani. Muidugi, Lajkó Félixi Duot sai puhtast patriotismist kuulatud, ikkagi ehe ja otse Ungarist. Ja oma töö tegi ka kunagi ammu nähtud Delta, mida tahaks nüüd eestikeelsete subtiitritega näha, ja Kirsi suur vaimustus Pean tõdema, et esimesed pool tundi kuulasin ma viiulikontsertit lihtsalt suu lahti ja silmad pärani. Olgu see viiul plaadil mis ta on, aga midagi säärast küll ei oodanud. Ma ei hakkagi üldse ise midagi ütlema, kasutan kriitikute sõnu ja väljendeid. No olgu, nii palju ikka ütlen, et ehkki Roby Lakatos on ka väga hea viiuldaja, on ilmselge erinevus mustlasmuusika ja Lajkó vahel. Kriitikud väidavad märkavat viimase muusikas nii Balkani rütme kui ka Ungari kurbust, kuid eriti kurba muljet mulle küll ei jäänud. Aga nüüd siis:

A. Hull ungari viiulirünnak Kumus.
B. Ungari viiulivõluri lummuses.
C. Lajkó ja keerukad narratiivid.
D. Lihtne ja ehe.
E. Pilte pillimeeste tegevusest laval.

Lajkó kodulehel ringi tuustides leidsin, et kohekohe algavad tema ja Brasnyó Antali uue plaadi esitluskontserdid, nii et kes 2. mail parasjagu Budapestis on, võib läbi astuda Zenéakadémiast.

Ja kui juba Ungarist rääkida, siis 6ndal mail on Tartus Laszló Darvasi Prima Vistal, õhtul aga on Kirjanduse Maja suures saalis kontsertetendus koostöös Eesti suurtega: Ehala, Kaljujärv ja Saarsalu. Lisaks tutvustatakse ajakirja Pluralica erinumbrit.

Ja ERSO hooaja lõppkontserdil 22.mail astub üles veel üks viiuldaja, Barnabás Kelemen. Minge kuulama

Ratastel

Kuu on möödas ja päike paistab. See on ka ainuke muutus, mis toimunud on.

Vahepeal käisin Tartus, vaatasin üle sõbrad-tuttavad ja tõlked. Siis oli Tallinnas Ungari õhtu, mis kukkus suhteliselt läbi. Minu arvates. Liiga palju organiseerimist ja pabistamist ja liiga vähe reklaami. Aga võib-olla olen ma selles osas jällegi liiga nõudlik. Võõras mure tegelikult.

Nüüdseks olen noori puudutavatel teemadel väga haritud, veetsin päevi koolitustel ja sain paraja vapustuse. Kui kõik noorsootöötajad jälgiksid absoluutselt kõiki kehtivaid nõudeid/reegleid/seadusi, siis ei tohiks noorsootöötaja üldse mitte midagi teha. Võimatu. Ma ikka loodan sellele, et mu noored ei ole oma õigustest ja kehtivatest seadustest nii informeeritud. Mis muidugi jälle on halb, sest siis ei kasva neist täisväärtuslikke kodanikke jnejnejne.

Riias käisin ka. Päike paistis. Soe oli. Ja kohutavalt pikk päev oli. Aga orienteerumisega sain täitsa hakkama. Palju tahaks veel avastamist, üle jõe ja teisele poole linna, aga ehk jõuab veel. Ise ei kurda muidugi

Mm, ja Rakvere teater näitas Hemingway´d. Paras farss oli, aga täitsa hea. Eriti meeldis mulle see, et “Budapest on võrratu”, mida küll hiljem võrreldi Viiniga, mis pidavat parem olema. Julgen tõsiselt vastu vaielda (A) Budapestist pole ükski linn võrratum. Välja arvatud Sibiu

Nüüd peaks teisipäeval uuesti teatrisse minema, aga mulle pole avaldatud saladust, mida seal näidatakse. Põnev-põnev.

Tegelikult ka..

.. ei toimu mu Eesti-elus mitte midagi erilist. Vaatan filme ja töökuulutusi, kirjutan elulugusid ja motivatsioonikirju, mõnikord söön jäätist ja mõnikord söön viinamarju, ärkan igal hommikul kell kaheksa, sõltumata päevast. Ahmin sisse ühe raamatu teise järel, tõlgin segast Darvasit ja üritan välja mõelda, mis must saab. Kuu ajaga pole midagi selgemaks saanud. Kui, siis ainult see, kui segi ma omadega olen. Hurraa.

Virumaa

ETV reporterid küsisid, et mis seostub sul esimese asjana Virumaaga. Ei, mitte kaevurid ja põlevkivikaevandused. Vastus saab olla ainult üks: KODU. Sest seal on pere – inimesed, kes hoolivad ja toetavad. Suguvõsa juured juba sajandeid. Kodu mõisapargi ja kuldsete viljapõldude vahel. Kitsed pargis ringi luusimas, jänesed kalpsavad võidu, mesilased koguvad puutüvve mett. Seal oodatakse alati, tulen ma millisest maailma otsast tahes, kaasas mistahes mõtted ja soovid. Ütleb ju virulaste oma laulgi, et Virumaa on kodu. Peale pere on siin sõbrad, need, kes on olemas olnud mu aegade algusest peale, kellega koos on mängitud peitust ja vibra, rallitud ratastega ja vaime välja kutsutud. On need, kellega koos on koolis käidud, on need, kes Virumaalt läbi on astunud. Siin on kõige rohelisem rohi ja valgemad rannad, siin kõige ilusamad merevaated ja kõige sügavamad metsalaaned. Virumaa on ja jääb koduks alati.

Natuke frivooli

Ma üritan ennast hullumoodi veenda, et mu korterist käis eile üle sõda, mitte Keiu ja Co. Aga tühjad veinipudelid ja õllepudelikillud räägivad ise enda eest. Naabrid ukse taga ei kolistanud. Või kui ka kolistasid, siis ei olnud neid kuulda, sest tants oli täies hoos. Ning kuna mul siin Clarot ei ole, ajavad Clarost toodud uunikumipitsid ka asja ära.

Talv on täies hoos ja olen otsustanud seda täiega nautida. Homme tahaks minna lumelinna vallutama, teisipäeval tahaks kelgutada. Suusatamine jäägu proffidele.

Ja mul on hea meel, et Tallinnas on nii palju häid inimesi, kes on iga kell valmis minuga kohvitama või veinitama, vastavalt masenduse astmele ja päikesesärale

EE

Ma olen nüüd Eestis. Tallinas. Päike särab korteri kollastelt seintelt vastu ja on mõnus, kodune. Aga ma pole sugugi kindel, et blogiga jätkata tasub, sest nüüdsest alates hõivavad mu päevi tööotsingud. Ja pealegi, mis siin Eestis ikka nii põrutavat juhtuda saab, kui frivoolitarid on kas Budapestis või Tartus. Mõtleme veel.

Balatonfüred

Jaanuri viimased päevad mööduvad kõik Balatonifüredis. Tõlkelaagris. Istume arvutite taga ja sõnaraamatute otsas ning vahel. Tuhnime, loeme, uurime-puurime ning kirjutame. Küll saab tõlgitud ka. Luusisime järve ääres, oli teine puha jääs ja linde täis. Halligi ei näinud, sest kõik oli hall. Ainult Tihanyi klooster paistis kaugelt-kaugelt läbi udu. Nüüd sajab lõpuks ometi lund. Maapinnale ainult ei jõua.

Ja järgmine nädal on viimane..

Uuel aastal uue hooga

Uus aasta käes ja mina pole terve kuu sõnagi lausunud. Detsembri algus möödus oma tavapärases rütmis. Kuulasime MÜPAs kahte mõnusat muusikalist kooslust, tšehhide Tara Fukit ja soomlaste Svängi ja leidsime vist endale uued lemmikud. Täpsemalt on neist kirjutanud Kirsi.

Maha sai peetud korralik prantslaste sünnipäevapidu, mis päädis läbi linna koju jalutamisega ning kummaliste avaldustega. Pidu oli igati korralik, šampus maitsev ja Lujza on endiselt kõige armsam tüdruk maailmas. Teise peo käigus loputas Kirss rakiga mu läätsi. Päris korralik töö oli

Kool sai kiiresti läbi ja endast midagi tarka kaasa ei andnud. Õpikuid oskan ma ise ka lugeda.

Aga siis saabus jõuluaeg ja koos sellega Ott, jõulud ja linnatuurid. Kolasime mööda Budapesti ringi, käisime Szoborparkis, tatsasime Gellértil, linnuses, maitsesime Nepaali rahvuskööki ja kuulasime Zsolti kontserti. Oli hea ja ilus. Kvaliteetaeg. Jõululaud aga meelitas meid musta leiva, ehtsate verivorstide, kotlettide, suitsusingi ja kalkunifileega. Tehke järele Ja mul on nii hea meel, et kõik olid kohal, kes olema pidid!

Muidugi rumala peaga sai pärnakatele nalja tehtud, et tulgu nad ka külla aastavahetuseks. Raisk, tulidki. See tähendas ainult pidu ja pillerkaart, mille tulemusena on mu tervis puhta kadunud, palavik sunnib teki alla ja kaks sündsat veinipokaali murravad maha.

Põhimõtteliselt on mul öelda veel seda, et aitäh kõigile, kes eelmisel aastal olemas olid, juurde tulid ja endiselt olemas on. Ilma teieta oleks kõik teisiti. Ja teisiti ju ei saa, sest nii on õige. Musidkallidpaid!

Nüüd peaks hakkama lennukipileteid kodumaale otsima, peaks tõlkima nii et silme eest must, peaks pakkima, peaks leidma töö ja tegelikult peaks vist Goldrexi-laksu tegema ning magama kebima.

Jõulupaanika

Vörösmarty väljak on täis turiste ja terve Ungari on sinna üles seadnud oma telklaagrid. Toimub iga-aastane jõululaat. Sammugi üheski suunas astuda ei saa, sest ees töllerdavad kas vanamammid, lapsed, turistid, amelevad paarikesed või hõõgveini ahmivad inimesed. Selgus, et ungarlastele meeldib süles tassida nii lapsi kui koeri. Ja tegelikult võiks nad kõik ennast põlema panna koos selle koleda jõulukuusega, mis platsile püsti on aetud.

Tegelikult see onu, kes all poes töötab ja kellele eile naeratusega rõõmu tegin, ei pea ennast põlema panema. Kui ta mu taldriku tagasi annab. Viisin talle pannkooke Viki ema meisterdatud virsikumoosiga.