Lumised mõtted

Päriselt ka, meil sajab laia jõululund juba hommikust saati, toast oli seda päris mõnus vaadata. Õues oli natuke vähem tore, sest tali tuli ootamatult ja libe on. Meie majahaldur on unustanud igal juhul lumelabidad ostmata, nii et koju saamiseks tuli üle hangede turnida ja papud märjaks teha. Aga märgasid papusid rõõmustab alati fotonäitus Budapesti sildadest, pokaal või paar head veini, mõnus seltskond ning teadmine, et juba varsti saab lumememmesid tegema minna. See tähendab, et kohe, kui tööpäev läbi saab. Tegelikult tuletas lumesadu mulle meelde, et varsti on jõulud ja aastavahetus ning et mul pole mingeid plaane kummakski. Veel meenus, et Tomi tegi nii head hõõgveini eelmisel talvel, et ma kohe lausa kirjutan talle ja küsin üle, kuidas see käiski ning siis teen ise eestipärast hõõgveini. Voh, nii osav olengi

Sügistormid

Magnettormide hooaeg ilmselgelt kestab ja nullib/tühistab ära ka sõprussidemed. Päris tugevad tormid, ma ütleks. Lõppu ei paista. Tuleb ainult tööuputus, mis niigi juba matab. Ja ongi hea. Sest veebruaris sai uppumissurm plaani võetud ja tundub, et toimib. Muule ei ole aega mõelda ja ilmselt nii ongi parem, sest muidu peaks päriselt uppumissurmale mõtlema hakkama. Aga ei kavatsegi. Mingu siis lihtsalt kõik sitasti.

Täiuslikkuse pooltund

Jõuan Virumaale, koju. Päike paistab. Tallinnas ladistas vihma. Kaks koera on suurest rõõmust segased, jooksevad edasi-tagasi. Pliidi all hubisebtuli. Taevas läheb tumehalliks. Vihmakardin on läbimatu. Kuldnokapuuridel särab läbi pilvede paistev päike. Haaran oma päikesekollase vihmavarju, torkan plätud varba otsa ja jooksen õue. Hoovis voolavad jõed. Kuldnokapuurid on endiselt kuldsed. Kiirustan tänavale. Läbi päikesepaiste ja vihmavalingu piidlen ümbrust. Ta ju kohe tuleb, ma tean küll. Just, kuldkollaselt viljapõllult tärkab vikerkaar. Aeglaselt ja tasakesi ning täielikult. Värvid säravad. Eemalt paistavad põllud, metsatukad, hooned. Kõik õnnelikud. Ja siis ma näen seda. Jah, minu vikerkaarel on sõber. Naeratus huulil muutub naeruks ja hinge poeb kallis tunne. Ma olen kodus.

Sellel suvel

Selle suve muusika:

1. Täiskuu 2 Saku mõisa pargis
2. Corelli Concerti barokkmuusikakontsert Kolu mõisas
3. Hedvig Hanson ja Andre Maaker Sagadi mõisas
4. Viru Folk – Pantokraator ja tähistaevas ning Paabel metsalaanes
5. Rakvere kiriku torn
6. Toatüdrukud Rakvere pangamajas
7. Meie, mehed Rakvere teatris
8. Salajased kodukandi järved ja metsarahu
9. Levadia-Debreceni jalgpall Kadrioru staadionil – esimene ja viimane kord
10. Kolm nädalat noortega ehitusmalevas Mõedakul ja kolm päeva kokkutulekut Toosikannus
11. Keiu ja korduvalt Keidi ja Frigo ja arbuus
12. Paldiski
13. Jalgsimatk Padise kandis – 21 km. Tehtud.
14. Hedda ja tšätt.
15. Jazzukontsert – Jalalu-Calvert Nelson Clazzis.
16. Tristan ja Isolde Estonias.
17. Jason Carter – mees kitarridega Okupatsioonimuuseumis.

Nüüd ootan teiste magnettormide möödumist ja siis tahan OMA kodu.

Õunapuu otsas(t)

Aeg on läinud suhteliselt kiiresti ning tänaseks päevaks olen jõudnud Rakveres ära vaadata Top Dogsi ning Meie, mehed. Teie, mehed olete tegelikult täpselt samasugused nagu meie, naised, ainult et millegipärast ei paista see alati välja. Filosofeerima ja arutlema ma ei hakka, kuid ütlen nii palju, et Velvo Väli on uskumatult hull tegelane oma kehastusmisvõimega. Kord nohik-elektrik, kord Gena. Ja iga kord täpselt kümnesse.

Mingil kummalisel põhjusel olen jõudnud Rocca rannas smuutit juua ning kuulata puhkpilliorkestri juubelikontserti, mis oleks olnud palju parem ilma Tallinna Ühisgümnaasiumi segakoorita ja väikeste Revalia poisteta. Palun vabandust, kui keegi ennast puudutatuna tunneb. Veelgi kummalisemal põhjusel on Stroomi rannas hea puu otsas istuda ja jalgu kõlgutada. Tõsi küll, mõnda aega ma enam puu otsas ei turni ja jalgu ei kõlguta, vaid komberdan karkudel ringi, aga see on ju peaaegu sama hea, eks.

Tegelikult ma arvan, et see suvi tuleb ikkagi väga hea..

Lajkó Félix ja muud head Ungarist otse Eestis!

Juba enne Jazzkaare algust tegin väikest kuulamistööd ja leidsin mõnusaid helisid. Al Jarreaust paremat ei oskagi tahta ja teised kõditavad meeli siiani. Muidugi, Lajkó Félixi Duot sai puhtast patriotismist kuulatud, ikkagi ehe ja otse Ungarist. Ja oma töö tegi ka kunagi ammu nähtud Delta, mida tahaks nüüd eestikeelsete subtiitritega näha, ja Kirsi suur vaimustus Pean tõdema, et esimesed pool tundi kuulasin ma viiulikontsertit lihtsalt suu lahti ja silmad pärani. Olgu see viiul plaadil mis ta on, aga midagi säärast küll ei oodanud. Ma ei hakkagi üldse ise midagi ütlema, kasutan kriitikute sõnu ja väljendeid. No olgu, nii palju ikka ütlen, et ehkki Roby Lakatos on ka väga hea viiuldaja, on ilmselge erinevus mustlasmuusika ja Lajkó vahel. Kriitikud väidavad märkavat viimase muusikas nii Balkani rütme kui ka Ungari kurbust, kuid eriti kurba muljet mulle küll ei jäänud. Aga nüüd siis:

A. Hull ungari viiulirünnak Kumus.
B. Ungari viiulivõluri lummuses.
C. Lajkó ja keerukad narratiivid.
D. Lihtne ja ehe.
E. Pilte pillimeeste tegevusest laval.

Lajkó kodulehel ringi tuustides leidsin, et kohekohe algavad tema ja Brasnyó Antali uue plaadi esitluskontserdid, nii et kes 2. mail parasjagu Budapestis on, võib läbi astuda Zenéakadémiast.

Ja kui juba Ungarist rääkida, siis 6ndal mail on Tartus Laszló Darvasi Prima Vistal, õhtul aga on Kirjanduse Maja suures saalis kontsertetendus koostöös Eesti suurtega: Ehala, Kaljujärv ja Saarsalu. Lisaks tutvustatakse ajakirja Pluralica erinumbrit.

Ja ERSO hooaja lõppkontserdil 22.mail astub üles veel üks viiuldaja, Barnabás Kelemen. Minge kuulama

Ratastel

Kuu on möödas ja päike paistab. See on ka ainuke muutus, mis toimunud on.

Vahepeal käisin Tartus, vaatasin üle sõbrad-tuttavad ja tõlked. Siis oli Tallinnas Ungari õhtu, mis kukkus suhteliselt läbi. Minu arvates. Liiga palju organiseerimist ja pabistamist ja liiga vähe reklaami. Aga võib-olla olen ma selles osas jällegi liiga nõudlik. Võõras mure tegelikult.

Nüüdseks olen noori puudutavatel teemadel väga haritud, veetsin päevi koolitustel ja sain paraja vapustuse. Kui kõik noorsootöötajad jälgiksid absoluutselt kõiki kehtivaid nõudeid/reegleid/seadusi, siis ei tohiks noorsootöötaja üldse mitte midagi teha. Võimatu. Ma ikka loodan sellele, et mu noored ei ole oma õigustest ja kehtivatest seadustest nii informeeritud. Mis muidugi jälle on halb, sest siis ei kasva neist täisväärtuslikke kodanikke jnejnejne.

Riias käisin ka. Päike paistis. Soe oli. Ja kohutavalt pikk päev oli. Aga orienteerumisega sain täitsa hakkama. Palju tahaks veel avastamist, üle jõe ja teisele poole linna, aga ehk jõuab veel. Ise ei kurda muidugi

Mm, ja Rakvere teater näitas Hemingway´d. Paras farss oli, aga täitsa hea. Eriti meeldis mulle see, et “Budapest on võrratu”, mida küll hiljem võrreldi Viiniga, mis pidavat parem olema. Julgen tõsiselt vastu vaielda (A) Budapestist pole ükski linn võrratum. Välja arvatud Sibiu

Nüüd peaks teisipäeval uuesti teatrisse minema, aga mulle pole avaldatud saladust, mida seal näidatakse. Põnev-põnev.

Tegelikult ka..

.. ei toimu mu Eesti-elus mitte midagi erilist. Vaatan filme ja töökuulutusi, kirjutan elulugusid ja motivatsioonikirju, mõnikord söön jäätist ja mõnikord söön viinamarju, ärkan igal hommikul kell kaheksa, sõltumata päevast. Ahmin sisse ühe raamatu teise järel, tõlgin segast Darvasit ja üritan välja mõelda, mis must saab. Kuu ajaga pole midagi selgemaks saanud. Kui, siis ainult see, kui segi ma omadega olen. Hurraa.

Virumaa

ETV reporterid küsisid, et mis seostub sul esimese asjana Virumaaga. Ei, mitte kaevurid ja põlevkivikaevandused. Vastus saab olla ainult üks: KODU. Sest seal on pere – inimesed, kes hoolivad ja toetavad. Suguvõsa juured juba sajandeid. Kodu mõisapargi ja kuldsete viljapõldude vahel. Kitsed pargis ringi luusimas, jänesed kalpsavad võidu, mesilased koguvad puutüvve mett. Seal oodatakse alati, tulen ma millisest maailma otsast tahes, kaasas mistahes mõtted ja soovid. Ütleb ju virulaste oma laulgi, et Virumaa on kodu. Peale pere on siin sõbrad, need, kes on olemas olnud mu aegade algusest peale, kellega koos on mängitud peitust ja vibra, rallitud ratastega ja vaime välja kutsutud. On need, kellega koos on koolis käidud, on need, kes Virumaalt läbi on astunud. Siin on kõige rohelisem rohi ja valgemad rannad, siin kõige ilusamad merevaated ja kõige sügavamad metsalaaned. Virumaa on ja jääb koduks alati.

Natuke frivooli

Ma üritan ennast hullumoodi veenda, et mu korterist käis eile üle sõda, mitte Keiu ja Co. Aga tühjad veinipudelid ja õllepudelikillud räägivad ise enda eest. Naabrid ukse taga ei kolistanud. Või kui ka kolistasid, siis ei olnud neid kuulda, sest tants oli täies hoos. Ning kuna mul siin Clarot ei ole, ajavad Clarost toodud uunikumipitsid ka asja ära.

Talv on täies hoos ja olen otsustanud seda täiega nautida. Homme tahaks minna lumelinna vallutama, teisipäeval tahaks kelgutada. Suusatamine jäägu proffidele.

Ja mul on hea meel, et Tallinnas on nii palju häid inimesi, kes on iga kell valmis minuga kohvitama või veinitama, vastavalt masenduse astmele ja päikesesärale