Ajalootund

Hannele tahtis teada.

Kirjuta, kus olid Sina kui…
( kust selle uudise kuulsid, mida tegid, kui …)

1. esimene inimene astus kuule 21.7.1969

Igatahes veel mitte selles maailmas.

2. John Lennon mõrvati 8.12.1980

Juba peaaegu selles maailmas.

3. Tšernobõli aatomielekrtijaamas plahvatus 26.4.1986

Täitsa selles maailmas. Ise nagu hästi ei mäleta, aga ilmselt kas kodus või vanaema juures, kes mind pisikest ikka üksi jättis.

4. Balti kett 23.8. 1989

Balti ketis seisin, koos ema ja vanaemaga, keegi oli vist veel. Täitsa seisin. Me olime kusagil Käru kandis, mäletan seda seepärast, et imestasin: kas tõesti on olemas selline koht nagu Käru, kes paneb kohale Käru nimeks??

5. Estonia uppus 28.9.1994

Eks ikka kodus, sündmustest kuulsin kas emalt või raadiost, pigem ema rääkis hommikusöögilauas. Koolis oli päris kurb päev, sest nii mõnigi koolist/vallast ei tulnud tagasi.

6. Diana suri 31.8. 1997

Eru lahe ääres rannas. Jõudsime just sõbrannaga sinna, kui üks teine sõbranna ütles, et teate, mis juhtus. Ei teadnud. Päike paistis ja hästi palav oli ning sugugi ei tahtnud uskuda seda. Aga ujuma ei läinud, sest merepõhi oli väga kivine.

7. saabus aasta 2000

Vanemate juures kodus, päeval vaatasime, mis toimus mujal maailmas ja südaööl läksime toast välja ning vaatasime, mis toimub koduses maailmas. Naabrinaine karjus (nagu igal aastal), naabrimees täristas püssi (nagu igal aastal) ja siis me vist läksime vennaga kohalikule peole. Mina sain hommikul koju, vend järgmisel päeval.

8. toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001

Meil oli kas just üks tund lõppenud või olime juba järgmises, ühiskonnaõpetuses, kui õpetaja meile rääkis. Või oli see juba järgmine päev. Igatahes ehtis meie ühiskonnaõpetuseõpikut just kaksiktornide pilt, mille meie klass kõik üksmeelselt pastakaga maha tõmbas ja kuupäeva juurde kirjutas. Vabandust, kool. Õhtul vaatasin kodus telekast ka, ja ikka ei uskunud.

9. Michael Jackson suri 25.6. 2009

Vaatasin just märkmikkusse ja ei eksinud. Olin tööl ning kuna lähenes juuni lõpp, olin malevapalavikus. Märkmik käsib kaasa pakkida hunniku riideid ning tuletab meelde, et kell 19.00 ootavad mu malevanoored mind kuskil.

10. milline uudis jäi meelde elisest päevast või mida tegid eile?
Eile olin mina haige ja istusin kodus ning vaatasin Meryl Streepi filmi ning üritasin välja mõelda, kuidas sattusin ma vaatama kahte filmi sama näitlejaga kahel järjestikusel päeval?

Welcome to Estonia

Ma tahan ka popp olla ja Eestit promoda.

Welcome to Estonia

Welcome to Estonia

Welcome to Estonia

Aasta 2010

Uus kuu, uus aasta, uued mõtted. Lühidalt öeldes on kõik uus ning hea ja parem. Ma olen kuidagi väga mobiilseks muutunud, paigal ei püsi. Aastavahetuse veetsin muinasjutus, siis tulid Tartu ja Viljandi ning ringitatsav Otto ning lõpuni põlevad küünlad. Ei tea, polnud sel etendusel väga häda midagi, kui jätta kõrvale tõsiasi, et vanemal Kaljujärvel läks mõned korrad tekst sassi/meelest. Samas kaks tundi praktiliselt monoloogi pidada pole ka lihtne.
Elan nüüd vahelduseks jälle koos oma lapsevanemaga koos, ainult seekord on asi vastupidi, tema elab minu juures. Üksteisele närvidele ei käi ja ei hakkagi käima, sest mind lihtsalt pole kunagi kodus või on tema muudkui tööl. Lihtne.
Igasuguseid põnevaid koosolekuid, konverentse ja koolitusi toimub ka, ikka erialaseid ja mitte-erialaseid. Igale poole tahaks minna ja lähengi.

Kuna kõik Kirsu kingitud klaasid on oma maised rännakud lõpetanud, siis on see vist märgiks, et Pesti-ajad tuleb möödanikku jätta ning hakata mõtlema muudes ja uutes suundades. Kuulmiseni, Ungari.

Mul on aega

Novembrist on saanud peaaegu detsembri keskpaik ning minust number statistikaameti jaoks. Mudilased mängivad nüüdsest omapäi ja mina külastan vanu tuttavaid töökuulutuste rubriike. Uskumatult hea on hommikul ärgata ja taibata, et oi, ma võin natuke veel magada, kiiret ei ole. Hing on kerge ja lendab halli taeva all päikest otsides ringi. Õnneks on päike üsna lähedal ja pikalt ekslema ei pea.

Juhtunud on nii palju, et veetsime Keidi väga mõnusa ja särava päeva Riias, lõime teooria lätlaste mitteeksisteerimisest ning tulime mõttele rajada oma ettevõte, sobiv pind tuleb ainult leida. Klaipeda reis jäi paraku ära, aga küll ta veel kunagi tuleb. Täna kaubanduskeskuses reisibüroo ust vahtides tuli aga kange tahtmine kuhugi minna. Polegi väga oluline, kuhu. Lihtsalt minna.

Kultuuri silmas pidades jõudsin esimest korda elus PÖFFile (ausõna, lähen tulevikus jälle) ja vabandan ennast välismaal veedetud aastatega. Õnneks olid Bp-s pidevalt filminädalaid ja -päevi, seega päris võhikuna ennast ei tundnud. Aga Apaföldi vaatas peale helimehe ja minu tervelt kaks inimest, lausa hämmastav publikumenu Teine Ungari film, Nem vagyok a barátod vedas mind mööda 4es-6os liini ning Rádayd ning tõi silme ette bürokraatiamasina aeglased hammasrattad. Ja nagu Ungarist veel vähe oleks, käis Háy instituudis külas ning ajas juttu. Kahtlustan, et mu ema ja Hannele oli praktiliselt ainsad, kes ungari keelest aru ei saanud Üks asi viis teiseni ja järgmisel õhtul leidsin ennast saatkonnast Ungaris õppinud tudengite jõulupeolt, mis kujunes väga meeleolukaks ning mille lõpptaktiks kõlas: Kohtume 2.jaanuaril Hellas Hundis. Ehk siis, kel aega ja tahtmist, tulge ka ning teeme šõud.

Nüüd aga võtan kätte oma päikesekollase lõnga ning heegelnõela, haaran riiulist kõik need sada viiskümmend pooleliolevat raamatut ning andun kordamööda. Ning kui väga igavaks läheb, otsin tulevase doktoritöö tarbeks materjali edasi. Homme aga lähen Harju tänavale uisutama.

Lumised mõtted

Päriselt ka, meil sajab laia jõululund juba hommikust saati, toast oli seda päris mõnus vaadata. Õues oli natuke vähem tore, sest tali tuli ootamatult ja libe on. Meie majahaldur on unustanud igal juhul lumelabidad ostmata, nii et koju saamiseks tuli üle hangede turnida ja papud märjaks teha. Aga märgasid papusid rõõmustab alati fotonäitus Budapesti sildadest, pokaal või paar head veini, mõnus seltskond ning teadmine, et juba varsti saab lumememmesid tegema minna. See tähendab, et kohe, kui tööpäev läbi saab. Tegelikult tuletas lumesadu mulle meelde, et varsti on jõulud ja aastavahetus ning et mul pole mingeid plaane kummakski. Veel meenus, et Tomi tegi nii head hõõgveini eelmisel talvel, et ma kohe lausa kirjutan talle ja küsin üle, kuidas see käiski ning siis teen ise eestipärast hõõgveini. Voh, nii osav olengi

Sügistormid

Magnettormide hooaeg ilmselgelt kestab ja nullib/tühistab ära ka sõprussidemed. Päris tugevad tormid, ma ütleks. Lõppu ei paista. Tuleb ainult tööuputus, mis niigi juba matab. Ja ongi hea. Sest veebruaris sai uppumissurm plaani võetud ja tundub, et toimib. Muule ei ole aega mõelda ja ilmselt nii ongi parem, sest muidu peaks päriselt uppumissurmale mõtlema hakkama. Aga ei kavatsegi. Mingu siis lihtsalt kõik sitasti.

Täiuslikkuse pooltund

Jõuan Virumaale, koju. Päike paistab. Tallinnas ladistas vihma. Kaks koera on suurest rõõmust segased, jooksevad edasi-tagasi. Pliidi all hubisebtuli. Taevas läheb tumehalliks. Vihmakardin on läbimatu. Kuldnokapuuridel särab läbi pilvede paistev päike. Haaran oma päikesekollase vihmavarju, torkan plätud varba otsa ja jooksen õue. Hoovis voolavad jõed. Kuldnokapuurid on endiselt kuldsed. Kiirustan tänavale. Läbi päikesepaiste ja vihmavalingu piidlen ümbrust. Ta ju kohe tuleb, ma tean küll. Just, kuldkollaselt viljapõllult tärkab vikerkaar. Aeglaselt ja tasakesi ning täielikult. Värvid säravad. Eemalt paistavad põllud, metsatukad, hooned. Kõik õnnelikud. Ja siis ma näen seda. Jah, minu vikerkaarel on sõber. Naeratus huulil muutub naeruks ja hinge poeb kallis tunne. Ma olen kodus.

Sellel suvel

Selle suve muusika:

1. Täiskuu 2 Saku mõisa pargis
2. Corelli Concerti barokkmuusikakontsert Kolu mõisas
3. Hedvig Hanson ja Andre Maaker Sagadi mõisas
4. Viru Folk – Pantokraator ja tähistaevas ning Paabel metsalaanes
5. Rakvere kiriku torn
6. Toatüdrukud Rakvere pangamajas
7. Meie, mehed Rakvere teatris
8. Salajased kodukandi järved ja metsarahu
9. Levadia-Debreceni jalgpall Kadrioru staadionil – esimene ja viimane kord
10. Kolm nädalat noortega ehitusmalevas Mõedakul ja kolm päeva kokkutulekut Toosikannus
11. Keiu ja korduvalt Keidi ja Frigo ja arbuus
12. Paldiski
13. Jalgsimatk Padise kandis – 21 km. Tehtud.
14. Hedda ja tšätt.
15. Jazzukontsert – Jalalu-Calvert Nelson Clazzis.
16. Tristan ja Isolde Estonias.
17. Jason Carter – mees kitarridega Okupatsioonimuuseumis.

Nüüd ootan teiste magnettormide möödumist ja siis tahan OMA kodu.

Õunapuu otsas(t)

Aeg on läinud suhteliselt kiiresti ning tänaseks päevaks olen jõudnud Rakveres ära vaadata Top Dogsi ning Meie, mehed. Teie, mehed olete tegelikult täpselt samasugused nagu meie, naised, ainult et millegipärast ei paista see alati välja. Filosofeerima ja arutlema ma ei hakka, kuid ütlen nii palju, et Velvo Väli on uskumatult hull tegelane oma kehastusmisvõimega. Kord nohik-elektrik, kord Gena. Ja iga kord täpselt kümnesse.

Mingil kummalisel põhjusel olen jõudnud Rocca rannas smuutit juua ning kuulata puhkpilliorkestri juubelikontserti, mis oleks olnud palju parem ilma Tallinna Ühisgümnaasiumi segakoorita ja väikeste Revalia poisteta. Palun vabandust, kui keegi ennast puudutatuna tunneb. Veelgi kummalisemal põhjusel on Stroomi rannas hea puu otsas istuda ja jalgu kõlgutada. Tõsi küll, mõnda aega ma enam puu otsas ei turni ja jalgu ei kõlguta, vaid komberdan karkudel ringi, aga see on ju peaaegu sama hea, eks.

Tegelikult ma arvan, et see suvi tuleb ikkagi väga hea..

Lajkó Félix ja muud head Ungarist otse Eestis!

Juba enne Jazzkaare algust tegin väikest kuulamistööd ja leidsin mõnusaid helisid. Al Jarreaust paremat ei oskagi tahta ja teised kõditavad meeli siiani. Muidugi, Lajkó Félixi Duot sai puhtast patriotismist kuulatud, ikkagi ehe ja otse Ungarist. Ja oma töö tegi ka kunagi ammu nähtud Delta, mida tahaks nüüd eestikeelsete subtiitritega näha, ja Kirsi suur vaimustus Pean tõdema, et esimesed pool tundi kuulasin ma viiulikontsertit lihtsalt suu lahti ja silmad pärani. Olgu see viiul plaadil mis ta on, aga midagi säärast küll ei oodanud. Ma ei hakkagi üldse ise midagi ütlema, kasutan kriitikute sõnu ja väljendeid. No olgu, nii palju ikka ütlen, et ehkki Roby Lakatos on ka väga hea viiuldaja, on ilmselge erinevus mustlasmuusika ja Lajkó vahel. Kriitikud väidavad märkavat viimase muusikas nii Balkani rütme kui ka Ungari kurbust, kuid eriti kurba muljet mulle küll ei jäänud. Aga nüüd siis:

A. Hull ungari viiulirünnak Kumus.
B. Ungari viiulivõluri lummuses.
C. Lajkó ja keerukad narratiivid.
D. Lihtne ja ehe.
E. Pilte pillimeeste tegevusest laval.

Lajkó kodulehel ringi tuustides leidsin, et kohekohe algavad tema ja Brasnyó Antali uue plaadi esitluskontserdid, nii et kes 2. mail parasjagu Budapestis on, võib läbi astuda Zenéakadémiast.

Ja kui juba Ungarist rääkida, siis 6ndal mail on Tartus Laszló Darvasi Prima Vistal, õhtul aga on Kirjanduse Maja suures saalis kontsertetendus koostöös Eesti suurtega: Ehala, Kaljujärv ja Saarsalu. Lisaks tutvustatakse ajakirja Pluralica erinumbrit.

Ja ERSO hooaja lõppkontserdil 22.mail astub üles veel üks viiuldaja, Barnabás Kelemen. Minge kuulama